You don't know what you've got 'til it's gone…

Alustan kõige pealt sellest, et õnneks olen nüüd täiesti tervise juures, seega ei pea enam nelja seina vahel istuma. Kahjuks ei saa seda öelda terve pere kohta, kuna täna olid poisid kõik kodus. Õnneks olid vaid kaksikud haiged ning noorim hakkas lihtsalt protesteerima, et miks tema ainsana peab siis kooli minema. Seega lõpplahendus oli, et kõik jäid koju. Mina läksin üle pika aja taas koolidesse.

Esmalt hüppasin läbi oma nn kodukoolist ehk siis kohast, kus ma lepingujärgi, ja mis mind ka Edessasse üldse tõi, olema peaksin. Armas oli, kui õpetajad naeratades vastu tulid ning kõik mu tervise pärast muret tundsid. Kuulsin ka oma inglise keele õpetaja, Vivi, käest, kuidas lapsed oli muret tundnud, et kus ma olen ja miks ma tundi ei anna. Seega otsustasin täna ka seal koolis siis ühe tunni anda, kuigi plaanide kohaselt olen reedeti nn gümnaasiumis, mida siin nimetatakse lütseumiks ehk siis tegelen vanemate õpilastega. Klass oli päris raske, vanuseliselt 12 ning keeletase suhteliselt kehvavõitu. Sellegipoolest polnud väga hull. Mina küll tundi otseselt ei andnud, sain oma riiki pisut tutvustatud ja siis mõned mängud teha, et nad saaksid õpitut korrata (nimelt nad olid just hiljuti õppinud endast rääkima - hobidest, spordist, õppeainetest). Mis mind kõige rohkem häiris oli see, et klassis oli üks tüdruk, selline poisilik tüdruk. Sihukese suhtumisega, et mina ja maailm. See, aga tähendas ka seda, et kui neiu oli endale pähe võtnud, et tema inglise keelt õppida ei taha, siis nii see ka jääb. Mind hämmastas, kuidas õpetaja lihtsalt ongi lasknud õpilasel endale pähe istuda, konkreetselt. Kõik õpilased pidid end tutvustama, endast rääkima ning siis palli edasi viskama (ehk minu tüüp - tutvumismäng, mis lastele väga peale on läinud). Kõik teised püüdsid rääkida, eks ta muidugi polnud kerge, kes tundis piinlikkust, et ei oska keelt, kuid siiski lõpuks kõik üritasid, kuna julgustasime piisavalt. See tsikk aga, no sorri tõesti, mind lihtsalt ärritas see, et tema ütleb kreeka keeles, et ah, kammoon, mina seda keelt küll õppida ei kavatse ja mina selles keeles ei räägi. Siis minul oli esimene reaktsioon, et okei, nii lihtsalt sa küll ei pääse. Ütlen ausalt, kui mul oleks lastud edasi tegutseda, oleksin ta rääkima saanud. Aga Vivi lihtsalt lõi käega, et las ta siis olla, kui ta ei taha. Pärast tundi rääkisin õpetajaga, et kuidas saab niimoodi ühele õpilasele erandi teha, et tema teeb, mis tahab. Tema vastu, et ei saa sundida. No selle peale võin ju mina ka öelda, et okei, mul kama kaks koolist, ma ei viitsi käia seal, kas siis öeldaks mulle kah, et olgu, ära siis mine? No, mida suhtumist, ausõna. Igastahes tegin mina Vivile selgeks, et kui mina hakkan seal veel tundi andma, siis mina ei lepi selle neiu suhtumisega nii kergelt.

Pärast liikusin kiiruga lütseumisse, kus õpetaja mind juba ootas. Seal sain tunni täiesti ise teha, õpetaja läks südamerahuga tagasi õpetajate tuppa. Mulle sobis. Kuna neil oli just teemaks olnud tehnoloogia, olin ma ette valmistanud ka mõned tegevused sellega seoses, ja loomulikult miksisin sinna sisse ka Eestit. Ehk siis, esmalt paar tutvumismängu. See oli nii naljakas, et selle peale, kui ma noortelt küsisin, et noh, millega siis eelmine nädalavahetus tegite oli vastus, et õppisime. Mitte, et mul selle vastu midagi oleks, oh ei. Väga positiivne on kuulda, kuidas noored ikka õpivad kah. Asi oli lihtsalt selles, et mulle jäi mulje, nagu nad üritaksid eriti tublid tunduda. Selle peale küsisin suureringi küsimuse, et okei, tsikid ja kutid, palun tõstke käsi, kes väljas käis eelmine nädalavahetus? Nad hakkasid muigama, enamus tõstis käe. Ma siis selle peale, et no väga tore, sellest ma ju räägingi, ärge üritage siin endast kukununnusid maalida :D Ma ju olen ka noor veel! Oh neid!

Järgmisena andsin neile ülesande olla leiutaja rollis ehk siis välja mõelda põnev tehnoloogia või masin, mis meie elu lihtsamaks teeks. No ja, mis te arvate, mis „põhileiutisteks“ olid? Loomulikult masin, mis õpiks nende eest või kiip, mida saaks mällu sisestada, kuhu peale on laetud kõik vajaminev õppematerjal jms, et neil jääks aega spordiks ja väljas käimiseks. Tüüpiline. Ühed olid eriti armsad – tahtsid leiutada rahamasina, et oma riik kriisist päästa. Selle peale ütleks, et, noh, ega see ei päästaks teid. Hiljem näitasin veel videot, meie ühest viimase aja leiutisest, mannekeenist, mis suudab ükskõik millise kehakuju võtta. Nad olid vaimustuses sellest, meeldiv kuulda;)

Teine tund oli sama keeletasemega, kuid teise klassiga ja teise õpetajaga. Tema ise tahtis mõned grammatikaülesanded teha ning siis andis sõnajärje mulle. Seda tundi oli päris raske pidada, kuna samaaegselt harjutati väljas järgmise nädala paraadi jaoks – nimelt teisipäeval tähistatakse Edessa vabanemist Türgi ikke alt ( nii vähemalt Philippos mulle seletas), seega kooli ei toimu ning linna vallutavad marssivad õpilased – tundub huvitav. Saan ka mina selle päeva vabaks, et jälgida, mis toimub. Tegin nendega sama asja, ning leiutiste kohapealt tuli üks lisa – üks grupp poisse mõtles, et oleks väga äge, kui nad näeksid läbi riiete. Super, tuli ära. Ma juba ootasin, millal samalaadne ideestik välja tuleb..poisid ikka ju.

Kokkuvõttes oli tihe koolipäev ning mulle meeldis see, hakkangi vist ka kolmapäeval seal käima, et saaksin rohkem vanemate õpilastega tegeleda.

Täna käisin siis oma internetilepingut ka sõlmimas, õigemini, Katerina (kelle isa omab korterit, kuhu ma peagi kolin) sõlmis selle, kuna mul kui välismaalasel on seda keerulisem sõlmida. Aga see selleks. Kogu see paberimajandus ja asjaajamine siin Kreekas on kui ma ei tea mis ajastul, mitte igatahes 21.sajandi Eesti ajastul. Internetiga on ka siin igasugune kammaijaa, kõik palju see maksab ning palju lepingu katkestamine jne, kuid mis parata, ma ei saa selleta.

Igastahes sellest, et arveid saaksin läbi interneti maksta või probleemide korral kirjutada neile meilile või lugeda nende kodulehelt infot, võin vaid und näha. Siin tuleb igale poole kohale minna, appi kui tüütu. Niiet, iga kuu pean ma oma neti eest maksmise jaoks kohale minema, probleemide korral kohale minema. Mõttetult aega nõudev. Ja mis arvate, et internet tuleb kohe sisse? Ei, selle saab ehk kolme nädala jooksul, kui veab. See pole veel kõik. Tahtsin siis lõpuks ka endale kohaliku numbri saada. Selle jaoks tuli ekstra telefonipoodi minna. Küll tahtsid mulle igasugu pakette pähe määrida jne, et saan Eestisse ka helistada selle summa eest, aga pange tähele konksu – TAVATELEFONILE. No tere hommikust, mis ma sellega veel peale hakkan?! Lõpuks sain siiski kõnekaardi, millega kaasnes veel igasugu pisiasju, millest ma pigem ei hakka siin kirjutama. Aga ühe asja mainin siiski – selleks, et kõnekaarti laadida, tuleb mida teha? POODI KOHALE MINNA. Appi, ma pole tükk aega nii närvi läinud, kui nüüd. Oehjah, eks ta nii ole, et kui oled harjunud igasugu mugavustega, mida meie armas e-riik pakub, siis ei mahu pähe sulle, et tegelikult elatakse hoopis teistmoodi.

Homme kolin oma korterisse. Pidin küll seda esialgu edasi lükkama, kuna internet tuleb alles kolme nädala pärast, kuid kahjuks plaanid muutusid. Põhjus selles, et neil tulevad ootamatult sugulased siia ning neil on öömaja tarvis. Seega pean ma välja kolima. Õnneks saan käia neil siin külas niipalju kui tahan, pärast kooli, õhtuti jne. Aga pole hullu, ennegi ilma internetita elatud, niiet see pole veel maailma lõpp! Pigem on see hea märk – saan lõpuks olla omaette, ei pea neist sõltuma ning saan ka vaikust ja rahu. Tunnen, et seda vajan ma hetkel kõige rohkem. Mõtlesin küll, et mis ta nüüd siis ikka on elada nendega koos, kuid mida pikemalt ma siin peatunud olen, seda rohkem olen hakanud aru saama, et nii kerge see ikka pole.

--------------------------------------------------------------------------------------------------

Väike naljanurk kah: poes käies olen märganud, et mingil määral sõltub toidu/asja hind sõna otseses mõttes inimesest. Tõsimeeli. Näiteks olen mina maksnud palju vähem, kui hind tegelikult näitab ja seda vähemalt 5,6 korral! Täna näiteks maksin väikese peegli eest kolm eurot vähem. Samalaadne juhus oli ka suures toidupoes. Nimelt nad lihtsalt ütlevad sulle, et ah, pole rohkem tarvis.

No pole siis ime, et nende riik sellises seisus on, kui nad ka juba sel moel püüavad inimestele heategusid teha. Oh neid kreeklasi küll.

--------------------------------------------------------------------------------------------------

Minul hakkab ilm siin ka juba sügise poole keerama – täna oli vaid 15 kraadi ja vihmane, selline pidi terve nädalavahetus olema. Püüan siis end mitte külmetada, ja teie seal kaugel, hoidke ka oma tervist!

Järgmine postitus koosneb juba värsketest muljetest ja piltidest oma uuest kodust!

Liisu