The best things in life come when you least expect them to...

Olen elusalt ja tervelt tagasi! Vahepeal on juhtunud päris palju, püüan seda siis kuidagimoodi kokku võtta.

Esmalt, pärast oma viimast sissekannet ja enne reisi Ateenasse, jõudsin ära käia Thessalonikis. See oli ka tõeliselt vahva! Ütlen ausalt, et pole ammu nii lõbus olnud. Nimelt oli poistel vaja hambaarsti juurde minna ning seega vahetasime päevad ära - neljapäeva sain vabaks ning reedel võtsin suuna Aravissosi poole. Andsin viis tundi jutti, sai taaskord Eestist räägitud, võrreldud, peamiselt siis erinevused eestlaste ja kreeklaste vahel. Sain pärast ka poistelt tagasisidet küsida, kuna nii Alexandros kui ka Philippos võtsid osa. Nad oli nii üllatunud, et õpilased nii lärmakad olid, mina olin sellega juba harjunud. Siiski ei tähendanud see seda, et nad mind ei austa või et neil on jumala savi, mida seal ees räägin ja tõmblen. Pigem on minu kogemus näidanud, et mida rohkem neile tund ja teema huvi pakub, seda lärmakamad nad on.

Ja nõnda poisid mulle ka ütlesid, et võrreldes tavalise inglise keele tunniga seal koolis, kus õpilased on vait kui sukad ning teevad tuimalt grammatikaülesandeid, siis minu tunnis on nad nii elavad, küsivad küsimusi, arutavad, kommenteerivad. See on küll tore, kuid meeletult energiat nõudev, pärast viite tundi olin kui tühjaks pigistatud sidrun, seega oli hea, et mind ootas ees vaheldus - reis suurde linna Thessalonikisse.

Esmalt sõitsime suurde poodi, umbes taolisesse nagu K-Rauta , kuid veel suurem. Christina pidi ostma mõned tööriistad, kuid ta ei aimanud, et need nii suured on, mistõttu pidime leidma lahenduse, kuidas tema väiksesse autosse need ära mahutada. Naljakas on see, kui pikalt võivad kreeklased ühe lihtsa asja pärast mõelda - ma lihtsalt ei kannatanud seda, võtsin ohjad enda kätte ja asi oli lahendatud vähem kui viie minutiga. Christina lihtsalt muigas jälle, kui ma kamandama hakkasin. Ennemgi kokku puutunud juba sellega...aga vähemalt saime sealt tulema ning edasi liikusime kesklinna, täpsemalt Starbucksi.

Väike lõuna ning saime kokku ühe tema sugulase - Aphroditega, kes õpib Thessalonikis Aristotelese ülikoolis, sama eriala, mis mina. Seega oli tore vahelduseks jälle noortega suhelda. Pärast seda läksime linnapeale jalutama, Christina ja poisid hambaarstile ning meie teist teed pidi. Aphrodite viis mind oma lemmik kohvikusse, kus ta palju aega veedab. Uskumatu, astun sisse ning ma lihtsalt armusin sellesse kohta. Tundsin end kui kodus, tõesõna. See oli lihtsalt nii armas koht, kuidagi kodune ja mõnus. Ägedad teenindajad kihvtid kliendid jms. LIHTSALT SUPER! Nüüdsest minu lemmik koht Thessalonikis! Nimeks on I Heart Cafe. Tutvusin seal ameeriklasest omanikuga, kes õpib koos eestlasega Aristotelese ülikoolis; teenindajatega, kellest üks neist on Soomes Erasmusega õppinud, niiet jah, seiklusi kui palju! Kindlasti lähen veel tagasi sinna ja siis juba pikemaks ajaks!

Nüüd siis Ateena reisist. Ütlen ausalt, et ma ei kartnud küll sinna sõitu, kuid siiski mingisugune kahtluseuss näris mul sees. Nimelt alustasin Edessast reisi, esmalt rongiga Platisse, kuhu sõit võttis aega tunni, siis rongivahetus ning edasi ootas mind ees viis tundi sõitu Ateenasse. Olin teinud korralikult oma kodutöö, kus peatuses maha peaksin minema, mis metrooga edasi jms. Siiski polnud ma päris kindel kus ja mis ja mida.

Christina oli mind hoiatanud, et umbes ärgu ma ehmugu, et rongid, mis tavaliini sõidavad, nii kehvas seisus on. Ma olin valmis hullemaks. Siiski, kui rong ette sõitis, nägin ma, et see, mis nende mõistes kehva on, on Eestis tüüpiline rong, isegi paremas seisus, kui Eesti omad, peaks mainima. Ja no Ateena rongist ma ei räägigi.

Tegin õige otsuse, et rongiga läksin. Esiteks odavam, teiseks millised vaated! Ma olin nagu ainuke loll, kes ninapidi vastu klaasi enamuse reisist oli. Teised lihtsalt üritasid kuidagi selle pika maa vastu pidada. Mul ei tulnud und kordagi, sest nii kihvt oli vaadata neid mägesid, maastikku..ohh oleks tahtnud võtta helikopteri ja nende mägede vahel ringi lennata, lihtsalt nii vaimustusse sattusin sellest!

Peatusi oli palju, kuid lõpuks pärast ligi seitset tundi rongides tsillimist olin kohal. Väljusin rongist ning asusin otsima metrood. Uskumatu kui väike on Ateena rongijaam. Arvasin, et see on palju suurem, isegi võiks öelda nagu Balti jaam. Naljakas. Metroojaama leidmine polnud raske, sama kehtis ka õige metroo leidmise peale ning peatuse, kus maha pidin minema. Vaid vähem kui 10 minutit sõitu ja kohal ma olingi. Syntagma väljaku peatuses astusin maha ning kõndisin väljapääsu poole.

Asutsin tänavale täpselt Kreeka parlamendi kõrval, linn oli imelilus - kihas inimestest, autodest ,tuledest! Lihtsalt super! Täpselt selline tunne oli, et ei taha siit niipea lahkuda. Loomulikult ei tohtinud ma kaotada pead, kuna Ateena pole enam pooltki nii ohutu, kui ta kunagi oli. Sestap võtsin välja oma googlemapsist väljaprinditud kaardi, kus minu hotell peal, ning asusin teele. Aega võttis see vaid 5-6 minutit ning kohal ma olingi. Hästi armas, suurepärane teenindus ning hea asukoht ja hind. Mida veel siis tahta! Pakkisin asjad lahti, paar kiiret skype kõnet ning juba tormasin välja, et linna avastada.

Esmalt oli mul mõttes, et tahaks Starbucksi! Mõtlesin, et ei hakka teed küsima, jalutan niisama ja ehk leiab Starbucks mind ise üles. Leidsin üles peamised shopingutänavad, mida mööda ma jalutama asusingi. Kõnnin ja kõnnin ja vaatan ikka, et no mida pole on Starbucks..hakkan juba lootust kaotama, kui järsku miski minus ütleb, et keera siit väiksest tänavast vasakule. Mõtlen, et noh, mis mul kaotada ning keerasingi. Ja, mis te arvate, mille ma leidsin - STARBUCKS!! Ma olin lihtsalt hämmingus, et hakkas südamest naerma, see oli lihtsalt nii koomiline, et minus on mingisugune Starbucksi-kuues meel, muidugi sain mitmeid pilke, vaadati mind kui napakat, aga noh, mina ei pööranud sellele tähelepanu, olin leidnud selle, mida olin otsinud!

Pärast kiiret kosutust seadsin sammud hotell Amaliase poole, kus kõik ülejäänud Comeniuse praktikandid ja juhendajad jms peatusid. Neil oli mingisugune intervjuu seal, arutasid probleeme vms, seega Christina kutsus mind ka sinna, et saaksin juba enne ametlikku kokkusaamist inimestega tuttavaks.

Ühel bulgaarlasest praktikandil oli probleeme, nimelt ta on kreeka ja bulgaaria keele filoloog ning tuli siia eesmärgiga kreeka keelt õpetada. Paraku ei meeldinud see aga tema kooli õpetajatele, kes keelasid tal kreeka keelt rääkida ning tunde anda, kuna nemad tahtsid, et õpilased harjutaksid inglise keelt. See, aga tegi olukorra raskeks bulgaarlasele, kuna inglise keel polnud tema tugevam külg ning üks asi seda rääkida, kuid teine asi veel õpetada, oehjah, probleemne. Teine asi oli ka veel suhtumine, mis Kesk-Kreekas, kus ta siis peatub, temasse on. A la bulgaariast tulevad kerge ellusuhtumisega naised ehk siis prostituudid vms. Normaalne, peaks mainima. Ma olin lihtsalt hämmingus, kui rahulikult sellest tema juhendajad ja õpetajad rääkisid. Tüüpiline kreeka värk, heietame ja kurdame, aga teha midagi selleks, et lahendus leida ja et praktikant ei lahkuks varem, ei seda nad ei oska. Arusaamatu minu jaoks. Igastahes point, miks ma seda räägin oli see, et sellega sai ka nalja. Enne minu sisse astumist, rääkisid nad, et noh jah, et mingil määral on temal (bulgaarlasel) raske ka tähelepanu äratada jms, kuna ta siit samast lähedalt ja et ta ei ole ju blond ja pikk jms..ja siis Christina mõtles samal ajal, et issand Lisette astub kohe uksest sisse...ja siis ma saabusingi. Nüüd tagantjärgi mõistan, miks nad kõik mind selliste pilkudega vaatasid, eriti see bulgaarlane, milline ajastus! Geniaalne.

See oli siis esimene õhtu, käisime veel hiljem Christina ja Dimitriosega linnapeal ja õhtust söömas ning siis magama. Järgmine päev ootas meid ees Comeniuste kohtumine haridusministeeriumis. Selleks telliti meile buss, kuna see asus päris kaugel kohast, kus me peatusime (Plaka, piirkond, kus palju vaatamisväärsusi ning mis ka ohutuim). Hommikul kuulasin veel skyplusi, kus loeti ette ka horoskoop ning minu oma näitas, et kohtun täna inimestega, kes mind üllatavad. Mõtlesin, et ah, mis ta siis nüüd ikka on, eriti ei usu neisse. Aga võta näpust - nii läkski!

Kohtusin päris paljude uute toredate noortega ning sealhulgas ka ühe eestlase Marisega. No mine, see oli nii super lihtsalt rääkida eesti keelt päriselus mitte läbi skype'i, naljakas! Nimelt tema oli ühe teise programmiga siin, Lesvose saarel, mis asub Türgi lähedal. Väga äge.

Õhtupooliku veetsin koos Christina ja Dimitriosega, kuna teised praktikandid kas läksid ära nö koju või olid kaugel minu hotellist. Seega jalutasime, kolasime poodides ning käisime tüüpilises Kreeka tavernas söömas.

Üks türklasest tulevane Comeniuse praktikant läks muidugi täiesti arust ära, ausalt mul hakkas hirm - esmalt olin sõbralik temaga, aga no ma oleksin pidanud ettevaatlikum olema. Tõesõna - hakkas ajama mulle, et jah koligu ma tema hotelli, et saaksime rohkem koos olla ja, et tulgu ma Türki jms. Mul oli küll nii, et mine uttu. Pärast seda ignoreerisin teda täielikult ja lootsin, et me kokku ei põrka linnapeal, kuna tema hotell oli suhteliselt lähedal mulle. Hirmus, hirmus!

Reedel lahkusid Dimitrios ja Christina Ateenast ning mina jäin omapead. Otsustasin külastada Akropoli ja mõnda muuseumit nng kolada pisut poodides ja turul. Võtsin ka ühendust teiste praktikantidega, kuid nendel olid hotellid kaugemal minust ning plaanid teised, seega võtsin Starbucksist kohvi ning asusin linna avastama. Päev oli super - päike ja kusagil 13-14 kraadi sooja - perfect! Jalutasin kirbuturul, linnapeal ning lõpuks võtsin retke ette Akropoli - vedas, et suu lahti tegin ja tudengisoodustuse kohta pärisin. Sain tasuta igale poole oma kaardiga, muidu oleksin ligi 20 EURi pidanud välja käima.

Pilte sai tehtud palju, enamus on üleval Facebookis, püüan siia ka mõned laadida, sest millegipärast ta ei taha siia eriti lasta neid üles panna, ei tea milles probleem on. See selleks.

Nüüd lugu, mida ma teile rääkida tahan võib tunduda imelik ja kahetimõistetav, eriti veel kui suhtuda sellesse igasugu eelarvamustega, kuid ütlen ausalt, see ei olnud absoluutselt nii, kui te ehk arvata võite.

Jalutan mina siis iidses Agoras ringi, Akropolis käidud, Plakale tiir peale tehtud ning miski ütleb mulle jälle, et mine uuesti Agorasse tagasi. Mõeldud-tehtud. Kõnnin siis rahulikult, kuni järsku kõnetab selja tagant mind üks härrasmees. Aktsendi järgi tunduks kui inglane, kuid tegelikult tuli välja, et on vene juurtega kreeklane, õigemini hellen, mitte kreeklane. Ning sõber, kes temaga kaasas oli samuti kreeklane, kuid pärit Kreetalt. Tegemist oli siis esimese puhul Takis Efstathiouga, kes elanud aastaid USAs, pojad elavad siiani seal, ei oska sõnagi kreeka keelt. Ametilt tegeleb kultuuriga, näitustega ning kunstiga äritsemisega. Ühesõnaga raske selgitada, kuid tal on palju näituseid Jaapanis, Ameerikas, ja mujal Euroopas. Püstitanud mitu skulptuuri koostöös jaapani skulptoriga Kreekasse. Seega päris kirju ning mitmekülgne taust. Teine mees aga on kuulus kreeka kirjanik ja filmirežissöör ning üles astunud ka näitlejana oma filmides. Peamiselt siis dokumentaalfilmides ning elanud ligi 14 aastat Prantsusmaal. Nimeks tal Babis Plaitakis.

Poleks arvanud, et nendega kohtudes ülejäänud aja Ateenas koos veedan. Aga nõnda see läks. Tõeliselt humoorikas, aga mulle meeldis nende seltskonnas olla, näitasid nad mulle Ateenat, rääkisid ajaloost, kunstist jms. Väga kihvt. Takise onu elab Peterburis, kes on kusagil ligi 80-aastane, ning kui me tema poole läksime sain telefonitsi vene keeles onu Jimmyga räägitud. Lisaks uutele tutvustele sain ma ka reisida Ateena lähistele Marathoni linna. Läksime sinna tegelikult õhtust vaid sööma, viidi mind parimasse tavernasse, sõime lambaribi ning jõime parimat veini. Tutvusin ka tema sõbrast hotelliomaniku Kostasega, kes elanud 52 aastat Hollandis, omab mitut hotelli ja mida kõike veel, ühesõnaga rikas mees. Tema hotellis sain ööbida ühe öö sviidis, kuna jäime liiga hilja peale. Loomulikult üksinda toas, mitte koos nendega. Hommikusöögi sain tuppa, milline teenindus. Avastasime veel Marathoni linna, käisime Ateena maratoni stardipaigas ja mõnes muuseumis ning siis tagasi Ateenasse, kus kolasin poodides ning õhtul ootas Babis meid enda poole õhtusöögile.

Esmalt sain veel linna näha, viidi mind ühe Takise tuttava 5 tärni hotelli katusele, et saaksin pilte teha ning nägin ära ka staadioni ning Zeusi templi. Õhtusöök oli suurepärane ning vestlus nendega ka meeldiv. Nad mõlemad tõelised intellektuaalid, hindavad head veini, kallist kunsti ning muusikat. Nende elamised olid väga maitsekalt ning pisut boheemlaslikult sisustatud, mis tegi selle äärmiselt omapäraseks. Babis kinkis mulle veel oma hiljuti avaldatud raamatu, Takis Kreeka parimat mett (nimelt ostab ta seda kokku igalt poolt lisaks kunstile) ja ka raamatu autorilt Lafcadio Hearn, kelle kogukonda ta ka kuulub ja teoseid levitab.
Meestel oli võistlus, kumb on parem võõrustaja, naljakas. Tegemist oli kusagil 50-aastastega või isegi vanematega. Niiet äärmiselt humoorikas.


Kokkuvõtteks sain ma sellised kontaktid, mida poleks elusees osanud oodata, käia kohtades, kuhu ma ise poleks osanud minna ning maitsta suurepäraseid roogasid, veine jms. Lihtsalt suurepärane reis! Nii kurb oli lahkuda Ateenast.



Küllap te kindlasti mõtlesite, et kuidas ma julgesin võhivõõrastega niimoodi ringi reisida ja neile külla minna jms. Loomulikult olin ma ettevaatlik ning samas usaldasin oma sisetunnet.

Leppisime kokku, et peame sidet ning kui Ateenasse satun, annan neile teada. Samuti on ka võimalik, et hakkame koostööd tegema, kuna neil oli mulle pakkuda mõningaid projekte, eks siis vaatab, mis tulevik toob!

Elu on ikka vahel tõesti imelik, kunagi ei või sa teada, mis saatus sulle teele võib visata.

Igastahes olid mu viimased päevad väga ägedad ning ei kahetse hetkegi!

Vaatasin just kalendrisse ning jäänud on natukene rohkem kui kaks nädalat, mil ma tagasi Eestisse tulen. Imelik mõelda, et alles ma nagu tulin siia Kreekasse ja juba on jõulud. Küll aeg lendab ikka kiiresti!

Igatsen teid kõiki seal kaugel!

Olge tublid!


Liisu



Mõningaid pilte:


Christinaga haridusministeeriumis




Eestlase Marisega



Vaade Ateenale



Vaade Akropolisele




Hephaistose tempel



Babis, kohas, kus Sokratese üle kohut mõisteti


Akropol



Marathoni linna hotelliomanik Kostasega



Takis koos skulptuuriga, mis tänu talle seal seisab.

(Ateena maratoni stardipaigas, Marathoni linnas)

Masaaki Noda "The Spirit of Hermes"



Ateena maratoni tuld süütamas



Vaade hommikusöögilauast Ateenas



Vaade öisele Ateenale