Hammastega päike

Ti kanis? Ka la, e si?* Kuidas sul läheb? Hästi, ja sul?

Iga päevaga õpin siin juurde keelt ning tasapisi hakkan isegi mõistma põhisõnavara. Saan kiita, kuna mu hääldus on üsna sarnane kreeklastele, imestavad, et kuidas üks välismaalane oskab nii, ju siis on loomulik intelligents, mis muud:D Siiski, ütleme ausalt, nö kriisiolukordades tundub kõik siiski nii keeruline.

Nimelt otsustasin laupäeval end pisut liigutada, ilm oli ilus ning mõtlesin, et miks mitte minna jalutama tunnikese enne õhtusööki. Mõeldud-tehtud. Ühe tunni asemel jalutasin lõpuks 2,5 tundi. Ja põhjus on lihtne – suutsin ära eksida. Geniaalsus ennekõike, eks ole. Poleks arvanud, et siin väikses linnas seda võimalik teha on, aga no olen elus tõestus sellest. Jalutasin, nagu ma tavaliselt olen harjunud, jugade juures. Samas on seal elamurajoonid, mis näevad väga ühtemoodi välja ning kuna tänavanimesid ma tähele ei pannud, siis oligi eksimine kerge tulema. Kaarti ma pole ka vaadanud, seega tundsin end kui maadeavastajana. Tegin lausa mitu tiiru sellele kandile peale – mitte loomulikult meelega, lihtsalt lõpuks viisid kõik teed samasse kohta. Ma hakkasin juba pisut närvi minema, kuna läks pimedaks ning majad tundusid aina rohkem ühte moodi olevat. Kuigi vaade linnale ja jugadele oli õhtuhämaruses päris kaunis, tuleb tõdeda. Lõpuks tärkas minus mu (ma ei tea mitmes) meel, igatahes tänu sellele suutsin leida tee linna üles. Ma pole väga ammu nii õnnelik olnud. Inimesed, kes vastu tulid vaatasid mind imelikult, kuna mul oli niivõrd suur naeratus suul, oleksin kõiki vastutulijaid võimeline olnud kallistama, tõsimeeli. Nii hea oli olla kohas, mida tunnen kui oma viite sõrme. Hiljem kodus olles hakkasin mõtlema, et ehk see oli märguanne mulle, et peaksin end rohkem liigutama, mine sa tea.

Muidu on elu suhteliselt rahulik ja peamiselt puhkerežiimil, kuna neil iseseisvuspäev iseseisvuspäeva otsa ja streik streigi otsa. Kuigi, tunnistan ausalt, hakkab see suur siestatamine kopa ette viskama. Tahaks miskit teha juba, vedada mingisugust projekti vms. Ei viitsi niisama koguaeg olla. Aga noh, mis parata, elu siin on selline.

Teisipäeval oli siis Edessa iseseisvumise tähistamine Türgi ikke alt. Selle auks olid kõik koolilapsed harjutanud marssimist, kuna toimus paraad. Nimelt on neil tavaks, et just sellel päeval kogunevad kõik linna keskele, liiklus on kinni, poed on kinni ja päev on vaba. Esmalt marsivad sõdurid ja siis õpilased, alustades algkoolidest lõpetades gümnaasiumitega. Kõik on riietatud valgesse ja sinisesse, lipud ja trummid. Väge uhke! Näha oli rahvariideid ja ka skaudid olid esindatud. Mis mind imestama pani, oli see, et tsikid olid endale sellised kontsad alla pannud, et ma pidin pikali kukkuma, tõsimeeli. Normaalne. Ja millised soengud, meigist ei hakka ma rääkimagi, tundus nagu oleksin klubisse sattunud või moelavale. See tegi mind ka nukraks, kuna tundus, et see on suhteliselt vähestest kohtadest, kus end vististi niimoodi näidata ja üles lüüa saab. Milline provintslikkus, nagu Christina ütleb, ta lausa vihkab seda. Hakkasin mõtlema meie nö paraadi peale, kui lauljad/tantsijad lauluväljakule kõnnivad. Kujutaksite ette kui neidudel oleksid jalas 10 cm tikk-kontsad ja ülepakutud soengud ja meik? Vist mitte.

Paraad algas täpselt kell 12. Enne seda oli ka jumalateenistus ning kõned kirikus. Tava näeb ette, et pärast minnakse peredega kohvikutesse/tavernadesse ning nauditakse töölt/koolist vaba päeva. Lihtne. Kui rääkisin, kuidas meie oma iseseisvuspäeva tähistame, oldi üllatunud, et või kohe nii suurelt. Igastahes, paraadil olin koos oma inglise keele õpetaja Viviga ning tema abikaasaga ja vanima pojaga. Noorimad olid paraadil marssimas. Nii oli mul hea küsida küsimusi ning tema sai igast asju mulle selgitada. Pärast läksime ühte väiksesse kohalikku hotelli/restorani kohvi jooma. Väga armas koht, ehtne kreekalik koht. Seal lahkasime Eesti ja Kreeka erinevusi. Ahjaa, omanik mainis, et meie peapiiskop peaks tulema just sinna samasse kohta tuleval nädalal, milline kokkusattumus!

Neljapäeval oli ühe teise Kreeka linna iseseisvuspäeva tähistamine – Giannitsa. See on siis linn, mis Edessast 30 km kaugusel ning seal ühes külas asub ka Christina kool. Seda tähistati taaskord paraadiga, mille idee oli sama nagu Edessa oma. Seega polnud see midagi uut minu jaoks. Kuigi Christina jaoks oli, sest see oli tema esimene kord tähistada Giannitsa iseseisvumist. Tema kool sai saata oma parimad õpilased. Seega need õpilased olid eriti uhked paraadil marssimise üle. Nad olid veel rõõmsamad, kui nägid, et mina neid vaatama tulin.

Enne paraadi käisime ringi, sain tuttavaks linna tähtsaimate ninadega ja poliitikutega, väga huvitav. Seekord oli paraad pisut teistmoodi, kuna kohale oli tulnud ka kamp protestijaid oma lippudega. Siiski nad ootasid oma korda, ehk siis paraadi lõpus said nad ka marssima. Kõike seda kandis hiljem üle ka telekas, nägin meie lapsi kah!

Minul oli ka roll sellel paraadil, olin oma lastele fotograafiks. Otsisin endale tooli ning ronisin selle otsa keset rahvamassi, et saaksin parimad fotod. Suhteliselt koomiline oli see, kuna pidin tasakaalu hoidma kontsadega tooli peal seistes, nalja sai ja pilte sai kah õnneks! Hiljem läksime Christina ja ühe inglise keele õpetaja, Thionissisega istuma. Päris tore oli. Hiljem astus ka kooli kehalise õpetaja meie juurest läbi, kes on tuntud poliitik. Temale sai siis räägitud, kuidas ma ta tunde asendasin kontsadel tantsu õpetades. Võttis mehe muhelema. Lõunaks läksin Christina poole, sõime seal kõik koos perega ning hiljem tulin koju.

Räägin pisut ka sellest teisest linnast, kus ma siis käisin. Giannitsa on kaks korda suurem kui Edessa ning sealsed elanikud ei tunnista Edessat kui Makedoonia maakonna keskust. Siiski ta ametlikult on seda. Kuigi ta on suurem Edessast, ei ole ta rohkem arenenud, vaid jäänud endiselt provintsi tasemele, lihtsalt numbrites on ta suurem. Samas ka palju-palju ohtlikum. Christina rääkis, kuidas linna peamine kontingent on võõrtöölised, kes siin püüavad end sisse seada. Kuritegevuse tase on väga kõrge – inimesi röövitakse ka päise päeva ajal! Jumal tänatud, et ma seal linnas ei ela. Minu linnaga ei anna võrreldagi, siin on kuritegevust väga vähe. Siinsed inimesed on palju rahulikumad ja tagasihoidlikumad. Räägitakse, et tegelikult on Edessa üks rikkaimaid linnu, kuna peamine sissetulek on põllumajandus, mis riigis on kõrgel kohal. Siiski ei paista seda kusagilt välja. Siinne mentaliteet on selline, et rikkus hoida enda teada, inimesed hoiavad oma raha pankades (seepärast siin niipalju panku ka), mitte ei laia sellega linnapeal autode jms. Kui Christina poleks mulle seda rääkinud, ei usuks ma küll, et siin ühed riigi rikkaimad elanikud.

Kindlasti on suhteliselt palju uudistes Kreeka majandusolukorrast ja streikidest ning mässudest. Samas siin kohapeal olles ei tundu mulle küll, et olukord nii hull on. Loomulikult on inimesed mures oma tuleviku pärast. Peamisteks jututeemadeks on küll jah majanduslik seis ja palgakärped jne, kuid see ei muserda neid. Tõsimeeli. Inimesed käivad ikka väljas istumas, jalutavad linnapeal, naudivad elu. Siesta ajal puhkavad ja muidu käivad tööl, juhul, kui ei streigita.

Ma vahel imestan, kuidas nad suudavad nii positiivsed olla või siis närvesöövates olukordades väga rahulikuks jääda. Üks viis, mida enamus mehed, eelkõige vanemad, närvide rahustamiseks kasutavad on palvehelmed. Kõlab imelikult, eks? Mul oli ka esialgu naljakas vaadata, et absoluutselt ükstapuha millises olukorras, nt kohvikus istudes, bussi oodates, juttu ajades, võtavad nad taskust välja palvehelmed ning näpivad neid. Huvitav. Viimase kohapealt on see täpselt see, millest meile räägitakse, mida vältida avalikult esinedes – nt ära klõpsuta pastakaga või klõbista võtmetega, kuna see häirib ning juhib tähelepanu kõrvale. No nõnda ta ka on. Mind väga häirib, kui keegi samal ajal, sinuga juttu ajades, palvehelmeid näpib. Sahistab neid ühte ja teistpidi. Oehjah. Kahju, et nad ise sellest aru ei saa. Ei julge öelda kah, mine tea, mis nad ilma nendeta siis tegema hakkaksid või kuidas reageeriksid.

Ilm on õnneks ka soojemaks läinud, kuigi päikest on jälle rohkem ning temperatuurid kõrgemad ei tähenda see, et lühikeste varrukatega käia saab. Neil siin Kreekas on ütlus, et hammastega päike. No ta tõesti on seda. Vaatad aknast välja, et oh, päike paistab, taevas on sinine. Paneks äkki lahtised jalanõud ja õhemad riided?! Ja kui nii teha otsustad, lähed õue, ning saad mõnusa külma hammustuse ilmataadi käest. Sest jah, ei tasu ikka end väga õhukeselt riidesse panna, tagi või miskit soojemat peab ikka seljas olema, vahel isegi tahaks lausa kindad kätte panna, kuna tuul on ikka salakaval. Tunduks nagu oleks siin praegu Eesti kevad, päike küll väljas, aga tegelt ei ole üldse nii soe.

Kokkuvõttes on rahulik nädal olnud, klassi ees pole eriti olla saanud, loodetavasti järgmine nädal saab rohkem olla. Kuigi reedel on neil üleriigiline iseseisvuspäev, tähistavad EI ütlemist. Seega on reede vaba ja täis paraade ning neljapäeval on koolis igasugu ettekannete aeg - õpilased ning õpetajad valmistavad ette videosid ja etteasteid. Seega jah, tööd siin praegu teha eriti ei saa. Loodetavasti õnnestub novembris ja detsembris rohkem end proovile panna.

Muideks, rääkisin Christinaga ning saan tulla kuuks ajaks koju, kui tahan. Kuigi nende national agency ajab täpsust taga, et peaksin olema ala 10.jaanuar juba tagasi, siis tema sõnul võin ma kauemaks jääda. No, miks ma ei taha! Seega peaksin tulema kusagil 19.detsembri paiku ning tagasi siis 19. või 20. jaanuar. Kuupäevad pole veel paigas, kuna kõik sõltub, millal Ateenas Comeniuste kokkusaamine. Vastavalt sellele saan end sättida. Esialgsed plaanid on siis sellised, et detsembris mõneks ajaks Ateenasse, käia kokkusaamisel ning siis lendaks otse sealt Tallinna. Vaatab, kas nii ka läheb.

Liisu

PS! Mõningaid pilte paraadist Giannitsas

Christina kool, lapsed lasid kogemata trükkida H (kreeka I) asemel Y. Seega tegelikult peaks seal kirjas olema APABHCCOY. Paremal on inglise keele õpetaja Thionissis, punase mantliga on Christina