Sinine reede

Võtsin end lõpuks kokku, et uus sissekanne luua. Viimasel ajal ei ole olnud kirjutamisetuju peal, seepärast ka väga pikk vahe sisse jäänud.

Muidu on mul kõik hästi, suhteliselt rahulik elu olnud. Saanud pisut ringi reisida ja uusi tutvusi loonud. Lõpuks ometi on mul kodus internet, see võttis aega täpselt kuu, ajuvaba.

Ahjaa, kõige tähtsam uudis üldse – ostsin lõpuks endale lennukipiletid ära, seega tulen 16.detsembril, lennuk peaks jõudma pärast südaööd Tallinna ja tagasi sõidan alles 19.jaanuaril varahommikul! Seega saan päris pikalt kodus olla. Tulen läbi Budapesti ja Helsingi.

Nende saamine oli ka paras peavalu. Koguaeg mingisugused jamad, kas liialt lühike aeg lendude vahel või siis ei sobinud kellaajad või siis oli liiga kallis. Lõpuks sain läbi ühe Kreeka saidi (travelplanet24.com). Kõige huvitavam oli maksmisviis – nimelt pakuvad nad kolme varianti. Esmalt kas siis krediitkaardiga; lähed kohapeale ja maksad või siis panga kaudu. Viimane variant nägi välja nii: võtsin sularaha, olulisemad andmed (broneeringu number, kontonumber jms) ning läksin panka. Selle jaoks ei pea sul isegi kontot Kreekas olema, saab ka ilma. Seega väga mugav võimalus (Kreeka mõistes mitte Eest mõistes loomulikult) ja ilma lisatasudeta. Mulle sobis. Loomulikult läks aega sellega, et leida inglise keelt kõnelev teller, kuid lõpuks sai kõik korda.

Ateenasse lähen novembri lõpus, seal ootab mind ees kohtumine teiste comeniuslastega ning nende juhendajatega. Kohtumine toimub haridusministeeriumis, tõotab tulla huvitav. Kahjuks kohtumine ise ei pidavat põnev olema, tüüpiline. Lihtsalt kõik tulevad kokku räägivad oma kogemustest, keegi kedagi ei tea jne. Christina ütles selle peale, et ma ei saa aru, kuidas nad viitsivad koguaeg sihukest jama läbi viia. Seepärast mõtlesime ise panustada rohkem. Vaatab, kas õnnestub huvitavamaks muuta.

Plaanin jääda neljaks ööks, et näeksin ikka ka miskit. Muidugi märtsis lähen ka uuesti sinna koos Christina kooli ja naaberküla kooliga väljasõidule.

Pärast viimast sissekannet oli Kreeka iseseisvuspäev, täpsemalt 28.oktoober. Sel puhul käisin Aravissos ehk siis Christina külakoolis, et näha, kuidas seal seda tähistatakse. Õpilased esitasid oma ettekandeid, lauldi jms. Väga vahva oli. Pärast käisin kirikus, kus peeti jumalateenistust ning hiljem paraad koos kõnedega. Hiljem istusime kohvikusse, kus meid ootas kohaliku regiooni president, kes kostitas Tsipouro (sarnane ouzole) ja suupistetega. Kell oli muidugi 11 hommikul, aga no, mis sellest!

Hiljem läksime kõik koos kohalikku tavernasse sööma. Christina, Thomas, Konstantinos ja siis Thessalonikist oli kohale tulnud sõbranna Maria (kes mind lennujaamast bussijaama Thessalonikis viis) koos oma perega: abikaasa Bill (ma kahjuks kreeka nime ei tea, kuna kreeklastel loll komme oma nimesid inglisepäraseks muuta), noorim poeg Giannis, ülikooliealised tütar Marina ja poeg Nikolas. Viimane on kui vales riigis sündinud. Nimelt talle ei meeldi üldse see kuumus, armastab Põhja-Euroopat, eelkõige Saksamaad (keel perfektselt suus) ja Venemaad (kahjuks veel ei oska seda keelt). Meeldib juua nt viina jms. Ehk ei ole tavaline kreeklane. Päris tore oli üle pika aja omavanustega suhelda. Nautisime vahemereroogasid ning mõnusat sügispäeva jõe ääres. Panen mõned pildid ka lõppu;)

Koolis olen andnud inglise keele tunde ja ka aeroobikat või siis lihtsalt õpilaste tunde sisustanud, peamiselt just Aravissos. Asi on selles, et sealne kehalise õpetaja on poliitik, kes enda arvates on nii kõva tegija, et anna olla. See on aga viinud selleni, et mees lihtsalt ei ilmu kooli, pidevalt leiab mingisugused vabandused. Tal on vaja nädalas vaid kahel korral olla koolis ja kokku 6 tundi anda, aga no tema jaoks on see alandav panna dress selga ja toksida palli. Kõige kreisim on see, et mitte keegi ei saa teha midagi. Eelkõige Christina kui kooli direktor, sest asi on puhtalt poliitiline. Kui keegi talle midagi ütleks või ta töölt lahti lastaks puhkeks sellest suur skandaal. Seega tuleb mingid muud variandid leida, kas siis asendavad teised õpetajad või aitan mina neid välja. Paraku pole see ka lahendus, kuna teoorias ei pea mina kehalist andma ega tunde asendama. Loomulikult pole mul selle vastu midagi, meeldib väga aeroobikat jms teha, aga asi on põhimõtteline. Raske on motiveerida teisi õpetajaid ja neilt nõuda, et tohid puududa koolist vaid nii ja nii palju ja pead ka tõendama, miks puudusid. Seega käib pidev võitlemine.

Teisipäeval, kui Christinaga kooli läksin, selgus jälle, et mees ei ilmu kohale, seega püüdsin miskit kiiresti välja mõelda. Organiseerisin kiirelt projektori ja kasutasin suurt maakaarti tahvlina, kuhu projektor suunata ning näitasin esimesel tunnil Family Guy’d. Kahjuks oli see neile ikka liialt keeruline, kuna suhteliselt kiire tekst ning palju võõrsõnu, seega teisel tunnil, kui mul vaid poisid olid, otsustasin, et, why not, näidata neile parimaid klippe filmi Kiired ja vihased viimasest seeriast. Oi, kus see neile peale läks. Pärast minu tundi läks jutt koolipeal lahti, et näitan neile Fast Five’i niiet järgmised kolm tundi möödusid samas rütmis. Esmalt näitasin neile videot naisekandmisest, ehk siis jutustasin pisut Eestist ning siis läksime filmilainele. Lõpp hea, kõik hea. Muidugi oli mul lõpuks siiber sellest filmist, aga noh, tuleb tõdeda, et päris hea film ikkagist.

Kolmapäev möödus rahulikult ja tavapäraselt gymnasios, organiseerisin Ateena trippi ja ostsin lennukipiletid.

Neljapäeval tuli taaskord tee Aravissosse ette võtta. Selgus taaskord, et härra poliitik ei kavatsegi kohale tulla, seega paluti minu abi. Kuna mul oli tunnini kuskil 45 minutit aega otsustasin seekord tantsida. Kasutasin NÕHKi tantsu, mida kunagi Maarja meile talvekoolis õpetas. Tants oli lihtne, aga originaallaulu leidmine mitte. Selle jaoks läks mul kuskil 20 minutit, aga leidsin! Otsustasime minu trenni ka filmida, et Ateenas seda näidata, mida mina kui abiõpetaja teinud olen.

Esmalt väike soojendus, siis tantsuõpetus ja venitus. Väga mõnus tund oli. Loomulikult oli Lisettel jälle kontsad all, aga no sain tehtud. Poisid sain ka tantsima, muidugi mitte kõik, aga vähemalt mõnedki. Andsin kokku 5 tundi jutti. See võttis päris läbi. Eriti just kõige vanematega, kuna seal hakkas pihta see, et tüdrukud ei julge, kui poisid vaatavad ja poisid tahtsid lihtsalt lollitada. Võttis küll rohkem energiat, aga sain hakkama.

Pärastlõunal sõitsime Thessalonikisse, kuna Christinal oli üks kokkusaamine. Mina sain samal ajal poodides kolada. Pärast kahte tundi ringikolamist sain kokku Nikolase ja Mariaga kokku, jõime Starbucksis kohvi ning hiljem näitas Nikolas mulle linna, ronisime ülesmäkke, et näha losse ja vaadet linnale. Hiljem veel ülikoolilinnakut ning ka kirikuid. Proovisin kohalikke maiustusi ja nautisin niisama linna. Tõsiselt ilus linn on, mulle meeldiks siin elada, palju inimesi, linn elab!

Lõpuks jõudsin koju kusagil 11 paiku õhtul. Olin surmväsinud, aga samas oli väga lahe päev olnud. Nädalavahetusel lähen võib-olla uuesti Thessalonikisse, kuna seal mingisugune filmifestival, eks näis.

Täna ootab ees suur jalkaõhtu. Selleks puhuks lakkisin küüned Eesti siniseks ja otsisin välja sinised riided – toetan ju ikka omasid! Lähen õhtul Christina poole, teeme pitsaõhtu ning vaatame poistega netist Eesti-Iirimaa mängu. EESTI SURU IIRIMAA VASTU MURU!!

Ahjaa, isadepäev on ju ka tulemas! Muideks, siin seda ei tähistata, kuna kreeklaste jaoks on iga päev isadepäev;) Päris tore mõttetera. Head isadepäeva!!

Liisu

PS! Mõningaid naljakaid fakte Kreekast

Üks huvitav fakt: Kreeka peaminister Papandreou, teda kutsutakse siin sotsialistiks, kuigi tegelikult ta seda pole. Põhjus on selles, et kui muuta ära sõnas sotsialism i teiseks i-ks (kreeka keeles viis erinevat i-d), tähendab see röövlit, kuid hääldus jääb samaks. Seepärast kutsutaksegi teda sotsialistiks ehk röövliks.

Teine huvitav fakt: Kreekas on väga palju mustlasi ning seega ka suur probleem, et palju hariduseta inimesi. Nimelt mustlased ei taha oma lapsi kooli panna, pigem kerjaku tänaval vms. Seega on riik välja mõelnud viisi, kuidas lapsed kooli saada – iga mustlane, kes oma lapse kooli nimekirja paneb saab riigilt 300 EURi. Sellega on aga kaasnenud muud probleemid. Nimelt Christina rääkis, kuidas mustlased üritavad riiki üle kavaldada pannes lapsed mitme nime all erinevatesse koolidesse, et saada riigilt rohkem raha. Kusjuures see on neil õnnestunud! Ma ei tea küll, kuidas, kas mingisugust kontrolli siis pole või? Igastahes naljakas, kuidas siin ikka asju aetakse.

Kolmas huvitav fakt: Kreekas, vähemalt siin regioonis on kombeks, et iga kuu esimesel nädalal on koolis vaba päev. Lihtsalt minnakse terve kooliga jalutama või siis jalgpalli/korvpalli mängima jne. See aga tähendab, et tunnid jäävad ära ning õpilased peavad kõik ise järgi õppima, et eksamiteks valmistuda hilisemas tulevikus v siis vanematel juba varasemas tulevikus. Milline geniaalsus jälle. Kui õpilastel poleks frontesteriosid (ehk tasulised erakoolid, kus õpilased pärast kooli igasugu eratunde võtavad ala matemaatika, võõrkeeled jne) ei saaks nad hiljem hakkama. Need on aga päris kallid, vanemad maksavad ikka suuri summasid sinna, et oma lapsi koolitada. Seega kokkuvõttes jälle üks koht, kus võiks aega ja raha säästa. Aga noh, see on nende mentaliteet, mis parata.

Mõningaid pilte:

Kirik Thessaloniki kesklinnas