Eelmine nädal käisime esmaspäeval Thessalonikis arheoloogiamuuseumis. Seal oli päris palju igasugu väljapanekuid, kuid mis kõige rohkem mulle silma jäid oli ehted. Kuidas on võimalik, et juba enne meie aega nii kauneid valmistati. Või siis täringud, mis juba päris pikka aega meil siin maapeal on eksisteerinud.
Kohati kahju oli vaadata ning võrrelda tänapäevaga, mis Kreekas toimub.Kui arenenud oli Kreeka ühiskond ning inimesed. Mis, aga toimub praegu? Noored teavad väga vähe oma ajaloost ning neile ei paku huvi, mis ümberringi toimub. Eeskätt on süüdi selles noorukite vanemad. Siinkohal pean silmas just külades elavaid inimesi. Näiteks ei teadnud paljud lapsed, milline pank välja näeb, ning millega see asutus tegeleb. Imelik on mõelda, et vanemad pole kunagi oma lapsi sinna kaasa võtnud, et näidata, kuidas arveid makstakse vms. Kummastav. Või siis ka see, et iseenesest asub Aravissos päris ligidal Thessalonikile, kuid paljud polnud seal kunagi käinud.
Huvitav avastus: seal oli ka väljapanek Aravissost leitud ehete kohta.
Hiljem said õpilased 3 tundi aega linnas ringi kolada (osad ka vähem, kuna need, kes Christinaga pangas olid, neil läks kauem). Meie istusime Starbucksi ja nautisime kohvi.
Ülejäänud päevad olid suhteliselt tavalised, kuid reedel võtsime taaskord suuna Thessalonikisse, et minna teatrisse. Etenduse nime võiks siis tõlkida nii: Laps, kes loendas taevatähti. See põhineb ühel romaanil, mis on kirjutatud Makedoonia maakonnast pärit (ehk siis siit lähedalt)autori poolt. Poisi teekonnast täiskasvanuikka. Poisist, kes tahtis omandada haridust, ajastul, mil vaid valitud said seda endale võimaldada.
Lisan ka lingi teatrile ja etendusele: http://www.ntng.gr/default.aspx?lang=en-GB&page=2&production=38723
Minule väga meeldis, sain isegi enam-vähem aru, millest laval räägiti. Samas, pikemad monoloogid olid väga keerulised minu jaoks, õnneks aitas Christina tõlkida vahepeal. Muidu teostus ja näiteljatöö oli super. Hiljem sai veel esitada küsimusi näitlejatele, ja kõige suuremaks küsijaks osutus Philippos. Christina tahtis end ära peita vahepeal, kuna kõik teised olid väsinud ning tahtsid juba ära liikuda, kuid Philippos aina päris ja päris...
Hiljem läksime suurde kaubanduskeskusesse, kus lapsed said natuke vaba aega nautida. Hiljem saatsime bussi õpilastega tagasi Aravissosse, mina jalutasin üksinda kesklinna (kusagil 20 minutit jalutuskäiku, teised õpetajad pidasid mind segaseks, et ma vabatahtlikult kõnnin nõnda palju) ja Christina läks oma sõbranna juurde doktoritööd kirjutama. Nii sain mina mitmed tunnid poodides kolada ja suurlinna melu nautida.
Sellest nädalast alustan ka eratundidega - annan kahele poisile, Jasonile 8.a. ja Aristotelosele 11.a., inglise keele tunde kaks korda nädalas. Saan pisut lisaraha ja samas ka eraõpetajaametit proovida.
Nüüdsest annan rohkem tunde lykeios ning õpilased on mind seal väga omaks võtnud.
Muideks, ostsin lennupiletid ära - saabun Eestisse 8.mai öösel! Naljakas tunne oli pileteid broneerida - sihuke tunne, nagu nüüd ongi kõik läbi, nii lõplik tundus see. Siiski õnneks on mul veel jäänud mõni kuu!
Ilmad on soojemaks läinud, täna oli juba 14 kraadi ning reedeks pidi lausa 20 kraadi tulema, no vaatame!
Paar päeva tagasi valisid kreeklased oma eurolaulu. Naljakas oli vaadata seda. Esmalt, vaid neli lugu oli finaalis. Kõigist jooksis läbi üks sarnane joon - pikkade jalgade ja pikkade juustega naislaulja, taustaks kas siis mehed/mees või naised. Muusika kõlas vägagi tänapäevalikult, vürtsitatud kreekalike rütmidega, niiet kohe on aru saada, mis riigist on laul pärit. Võidulugu ei olnud minu jaoks küll miskit erilist, siiski kummitama ta jäi. Mais näeme, kuidas lugu peale läheb.
See reede ja laupäev ning 30. ja 31. märts tõotab tulla mulla suureks proovikiviks. Nimelt osalen ühel Christina poolt korraldataval seminaril, mille sihtgrupp on õpetajad ja loomulikult on kõik kreeka keeles. Eks siis näis, kuidas ma vastu pean!
Seniks aga olge tublid ja head emakeelepäeva!
Liisu
Mõningaid pilte muuseumist:
No comments:
Post a Comment