Kalispera, Eesti!

Jõudsime siis Christinaga Thessalonikisse, päris kena mere-äärne linn. Kohalikud küll ujumas seal ei käi, kuna sadam on vee väga ära reostanud, venelastele aga sobib. Huvitav. Läksime ühe projekti pärast sinna, kohtusime kahe professoriga ning ühe nende tuttavaga, kellega koos siis projekti peaks kirjutama hakkama. Algselt pidid nad küll kõik inglise keeles rääkima, kuna mina seal olin, aga noo lõpuks läks ikkagist kreeka lobaks üle, niiet ega mul seal põnev olnud. Igastahes, vahepeal tehti siis juttu paus ning naisprofessor, kes nägi välja nagu kleopatra oma pikkade mustade juuste ja tumedate kulmudega, pöördus minu poole. Küll küsis, et kust pärit ja mu pere kohta jne. Ning siis läks väga huvitavaks, üldse ei oodanud, et professor võib niimoodi otse küsida. Ehk siis, kas ma olen kihlatud, millised mehed mulle meeldivad, kas mustad, kollased, valged, musklis jms. Et kas tulin Kreekasse meest otsima vi et kas mind ikka on juba tutvustatud kreeka meestele. Mul jäi karp lahti, ei osanud küll seda oodata. Lõpuks küsis mu vanust, ja kui teada sai, et vaid 22, siis tal oli kohe, et oih, peaks vist sõnad tagasi võtma, sa ju niiii noor veel. Pärast Christina rääkis, et ta pidigi selline olema, oma tudengitele selle peale, kui töö hilineb, et noh, kas said mingi uue mehega eile tuttavaks? Naljakas tegelt ja omapärane.

Pärast 1,5h kreeka keele kuulamist saime lõpuks sealt minema ja linnapeale, et ma midagigi näeksin – sõit poleks totaalselt tühja läinud. Linn on mõnus, käisime ka paaris poes. Laupäeval tuleme tagasi, siis mingisugune festival seal, saame ka shopata veits ja linna veel rohkem näha. Christina elas kunagi seal, neil siiamaani korter, kuid välja üüritud. Räägib koguaeg, kuidas ta igatseb suurlinnaelu. Edessa ju pisike linnake, armas, aga pisike. Natuke aega saime jalutatud, kui ta ema juba helistas, et kuulge, hakake juba tulema, kuna tudengid pidid mingisuguse streigi korraldama ja teed motikatega kõik kinni panema. Igaks juhuks tegime hästi kiire linnatuuri, ei jäänud kauaks, ning asusime teele. Järsku ilmusid igalt poolt välja mootorrattad, rollerid, politsei oli teid kinni pannud, et jah, veidike ärevust oli õhus. Õnneks saime ilusti tulema.

Õhtul kodus oli päris tore – Thomas oli ära, niiet olime poiste ja Christinaga. Tema ema oli ka külas, kes on palju reisinud ning vene ajal ka ühes vene ülikoolis õppinud, seega saime vene keelt rääkida. Äge. Õhtuks sõime pitsat ja siis hakkas trall pihta. Kell 23 hakkas Christina poiste kodutöid kontrollima ja no, mis arvate, kas poisid, olles üksipäini terve päeva kodus, seda teinud olid? Tutkit. Sain kuulda tõelist kreeka kisa. Suht naljakas oli rahulikult läpakas istuda ja kuulata, kuidas poisid vatti said. Peagi aeti poisid magama ning me jäime veel pisut üles, et arutada päevaasju.

Hommikul startisime siis minu teise kooli poole, Christina endisesse kooli. Või noo pidime algselt täpselt veerand üheksa kohal olema (kool asub 2 minuti kaugusel autoga), aga kreeklastel võtab ju igasugune asi aega, niiet peab suht rahulikult võtma, pole vaja tõmmelda. Mulle hakkab see mentaliteet juba meeldima. Ei ole vaja koguaeg närvipundart mängida. Mõnus. Lõpuks saabusime siis poole 9 paiku kooli. Kool oli mitu korda suurem võrreldes Christina kooliga, kus ta praegu töötab. Mind tutvustati kõigile, kõik olid väga toredad. Paljud kahjuks küll inglise keelt ei osanud, aga see selleks, külalislahked olid nad sellegipoolest. Kogu kooli juhib selline ehtne kreeka mees – tugeva nina, valgete juuste ja karmi silmavaatega. Tuleb välja, et ta kossumees. Kohe, kui Christina mainis, et jaa Lisette isa ka direktor ja mängib kossu ja kehkaõps, siis mees tõusis püsti surus tugevalt kätt ütles, et ohhoo, väga meeldiv tutvuda.

Selgeks sai see, et nüüd hakkan olema kolm päeva nädalas seal koolis ja kaks päeva nädalas maakoolis. Hakkan seal inglise keelt ja aeroobikat andma. Mulle sobib. Nõnda jäeti mind esmakordselt üksipäini võõrasse linna, Christina läks oma kooli edasi.

Leidsin ühe äärmiselt aktiivse kehalise õpetaja, kusagil 40ndates mehe, kes no ainult vatras inglise keeles. Tahtis mulle kõike näidata. Ta on palju reisinud, käinud isegi Soomes, seega oli ta väga huvitatud Eestist. Tahtis veel hiljem minuga kohvi jooma minna, no ma ei tea. Tal olid tunnid ka tegelikult, aga mees nihverdas need teisele kehalise õpetajale ja pakkus mulle võimalust teha tuur Edessas. Mulle sobis. Jalutasimegi siis kõik olulisemad kohad läbi, kõik söögikohad jms. Küll uuris ja puuris millega tegelen ja siis rääkis endast, et tal kolm last jne. Vaidlesime ka siis abielulahutuste üle, tema tõi põhjuseks selle, et naistel on liialt õigusi, et umbes kui kõik oleks nii kuis varem, et meestel on viimane sõna ja et naine ei käi tööl vaid on kodus, oleks ka vähem lahutusi. Ma üritasin end talitseda. Raske oli. See ajas mind ikka väga keema, see arhailine mõtteviis. Aga noo ta kuulas ka minu põhjendusi ja jäi rahule isegi nendega, öeldes vaid, et pole kunagi niiviisi mõelnud. Oehjah, ei usu, et ta uskumusi nüüd kapitaalselt muutsin, aga pidin siiski miskit tegema. Igastahes, jalutasime edasi ja siis hakkas pihta – küll tahtis mulle osta igasugu puuvilju, et ikka prooviksin jne. Tükk aega puiklesin vastu, ja no, lõpuks lubasin siis. Ostis mulle kohalikku puuvilja, nimega Tzitzifa, selline pisike vili, nagu pisike pirn umbes, maitseb ka midagi õuna ja pirni vahepealset. Selleks aga, et osta seda, pidi ta minema raha vahetama – käis terve tänava läbi. Samal ajal peeti mind ühe vene turisti poolt venelaseks ning arutasime, mis puuvilju tasuks proovida. Mulle sobis, sain jälle vene keelt rääkida. Lõpuks oli kehkaõps tagasi, ahjaa, tema nimi on Grigoriadis, kõik võimalikud kontakttelefonid pani ta minu jaoks juba kirja kah, on ikka tüüp. Jalutasime siis edasi, käisime veejugasid vaatamas, sõitsime liftiga allapoole mägesid ning käisime ühes vanas köietehases, mis veejõul töötas kunagi. Väga kihvt! Lõpuks jalutasime ka veel iidsesse linna, Varosisse. Pidime kahjuks kiirustama, kuna Maria, koristajatädi, pidi olema nende pool vaid kuni kella 1ni. Tagasi tulles, tahtis ta mulle veel asju osta, et ma ikka kõik ära prooviksin. Müüjad said loomulikult teada, et ma olen eestlane ja inglise keele õpetaja – vatras absoluutselt kõigile. Kihutasime siis ummisjalu tagasi ning jõudes koduni selgub, et Maria oli juba varem ära läinud – umbkeelsed töölised püüdsid kehakeelt kasutades seda selgeks teha mulle. Oehjah, mis seals ikka. Helistasin Christinale, tema lubas asja uurida. Keegi minu õnnetuseks koju tulla ei saanud, seega püüdis Christina sugulane, Takis, kes elab kõrval majas, mis alles valmimisjärgus, uksi kuidagi teise majapoole kaudu avada. Kahjuks edutult. Sain siiski sisse ühte maja teise ossa, mis küll valmis, kuid mööblist tühi, kuid piisavalt normaalne, kus aega parajaks teha. Nõnda ma siin istungi praegu parketil ja kirjutan oma järgmist sissekannet. Jumal tänatud, et läpaka kaasa võtsin!

Seniajani on elu päris hästi läinud siin, olen olnud kohapeal juba neli päeva, ent pole endiselt sentigi kulutanud. Mulle sobib. Olen vaid halvad harjumused külge saanud – hilised söömingud ja meeletu kohvijoomine. Nad on siin ikka totaalsed kohvihoolikud – frappe (jääkohv), espresso, cappuchino.. Söögi alla, söögi peale ja vahepeal. Kreisi. Ja noh suitsuhaisust kah ei pääse, kõik suitsetavad siin, koguaeg! See on nii frustreeriv! Isegi majades sees ja avalikes kohtades sees – seadustest nad absull ei hooli ikka. Aga kui need kõrvale jätta on elu lill – päike, soojus, ägedad inimesed, seiklused jms.

Naudin oma elu täiel rinnal!

Lisette