That’s all Greek to me…

Mõnusat nädalavahetust teile! Minu nädalavahetus algas päris mõnusalt, pärast suuri seiklusi reedel, olen pisut rahulikumalt ja kodusemalt võtnud. Õhtul tuli poistel sõber külla, kellega siis suuri sõdu maja peal maha peeti. Pärast mängisin poistega kreekakeelset monopoli – sai ikka tsirkust ja hiljem läksid Christina ja Thomas välja ning mina jäin poistega koju – ei viitsinud kusagile tsillima minna. Kuigi algselt sai otsustatud, et lähme laupäeval Thessalonikisse, nii ei läinud. Neil praegu veel palju tegemist oma uue elamisega. Nimelt seda maja on nad ehitanud ligi kolm aastat ning nüüd kaks kuud tagasi kolisid nad sisse. Samas on vaja veel aeda teha, riiuleid panna jms. Seega jäime seekord koju. Aga mõnus oli – sai end välja magatud.

Ma ikka pidevalt imestan, kuidas nende elu käib siin. Näiteks käib koguaeg üks külas käimine – iga päev vähemalt 4-5 inimest siin kas siis kohvi joomas, söömas vms. Mind küll väsitaks see, kui koguaeg keegi lampi sisse lendab. Aga neile meeldib selline elu. Töömeestega on ka väga huvitav – nad on kui pereliikmed, vahepeal töö, siis söövad siin, mängivad lastega ja, normaalne.

Õhtul kutsus üks poistest mind käsipallimängu vaatama. Nimelt on Edessas põhispordiala käsipall ning liiga kõige tugevamat meeskonda omab perepea Thomas. Poisid ise ka tegelevad käsipalliga, ja Christina on vana käsipallimängija. Lahe. Üleüldse on nende pere siin päris kõrges nimekirjas – meeletud tutvused igasugu professorite, tähtsamate Edessa inimeste seas jms. Loomulikult on mind ka kohe kõigile tutvustatud – päris kihvtJ Kõik koguaeg hoolitsevad – näiteks täna käsipallimängul tuli poolajal üks nende peretuttav, kes seekord kohtunike lauas oli, omab mitut magistrikraadi jne minu juurde uurima, kas mul ehk vett tarvis vms. Sellise eluga pole raske mitte ära harjuda!

Peagi saan mängijatega ka tuttavaks, üks neist on serblane ning teised kõik kreeklased – tõotab tulla põnev. Üleüldse saan igapäev tuttavaks uute inimestega, kes mind küll külla kutsuvad või tööd pakuvad.

Käsipall oli päris äge – võitsime suurelt ning fännid olid tasemel, selline karjumine ja kaasaelamine käis. Sihuke tunne nagu oleks rockimängul. Kodune tunne. Hiljem viskas perekonnatuttav meid autoga koju – mehe sõidustiil oli, et vahet pole, mida need märgid näitavad, siit saab otsem. Samuti selle peale kui ma automaatselt kohe turvavööd hakkasin peale panema, mees kohe, et ei ole vaja (kreeka keeles), et sõidame ju nii lühikest maad. Oh neid küll ikka.

Tasapisi püüan ma kreeka keelt ka õppida, enamjaolt on juba põhisõnad tuttavad, kuid siiski on see päris keeruline, neil mitu erinevat i-d jne. Segane. Aga noo, see ei tähenda, et ma ei üritaks;)

Tervitused ja kallistused!

Liisu