Siesta - selleta ei saa!

Tänane päev algas väga varakult. Kusjuures läksin eile ikka väga väga vara ka magama. Pere noorim poeg oli nii mures, helistas emale, et ma ei tea, Lisette läks vist välja või miskit, et all tubades teda pole ja üleval korrusel on vaikus. Ema pakkus siis välja, et ehk ta magab..selle peale Konsatantinus, et misasja, sellisel kellaajal, SEE POLE VÕIMALIK!!..no vot, magasin siiski! Ma olen üleüldse viimasel ajal meeletult väsinud, ainult magaks koguaeg, tunnen end kui kass Garfield. Christina arvas, et ehk on see lärmist, mis majas koguaeg on, sest ei ole ma ju harjunud elama kolme elava kreeklasega, pluss meeletult elavate õpilastega, kellega päeval kokku puutun – ehk tal on õigus.

Igastahes, täna oli mul aeg liikuda Christinaga tema kooli. Tegin täna päris vale valiku – panin kõige kõrgemad kingad jalga, mõtlesin küll, et vb annan aeroobikat, aga noh teades, mismoodi elu siin käib, siis ei lähe kõik nii alati, kuis sa planeerid. Seega arvasin, et ah, vaevalt, täna saan teha seda, mida tahaksin. Aga võta näpust. Esimene tund oli kehaline ja Christina, et no sa võid selle läbi viia, kui tahaksid. Mul polnud selle vastu midagi. Otsustasin õpetada neile tantsu, mida meile kevadel belglased õpetasid. Organiseerisin kiirelt endale kõlarid ning kutsusin tüdrukud kokku ja tantsutund võis alata. Poisid olid publikuks, kuna ei julgenud osa võtta. Andsin neile siis ülesandeks meile kaasa elada ja plaksutadaJ Tants meeldis väga tüdrukutele ning ka õpetajatele, kes pealt vaatasid. Midagi sellist pole neil siin küll kunagi ette võetud, seega panin täppi;)

Tantsutrenn kõrgetel kontsadel võttis ikka päris läbi, aga sain hakkama! Tüdrukud olid kiired õppijad, seega oli väga lihtne nende õpetaja olla. Pärast tundi olin suutnud maha istuda, kui jooksid kaks tüdrukut Christina kabinetti, et meil peaks kehaline praegu olema – seega oli mul aeg taaskord näidata ,mida oskanJ Seekord oli tegu siis noorematega, kusagil 12-13 aastastega. Poisid panin võidu peale seina äärde istuma – oi, kus neile meeldis end proovile panna! Tüdrukutega tantsisin sama tantsu. Päris võhmale võttis – väljas 27 kraadi ja päike ning minu kõige ebasobivam riietus üldse, aga noh pole hullu, vähemalt ei pea niisama passima. Jõudsin veel enne tunni lõppu ka väikese venituskava teha kõigile, teksad küll ei veninud, kuid lapsed said oma osa.

Pärast kahte kehalist sain pisut hinge tõmmata ning tunnike hiljem löödi Christina kabinetis nö häirekella – nimelt olid kooli vanimad poisid ja kõige pätimad poisid taaskord sigadusega hakkama saanud. Seekord oli siis terve kooli teine korrus vallutatud suure haisupommiga. Normaalsed kutid. Poisid said lõpuks karistuseks koolikeelu, ehk 1-2 päeva eemal koolist. Mina läksin nende klassile inglise keelt andma, kuna kõik õpetajad pidasid nõu, mis edasi teha. Klassis oli üle kahekümne õpilase, vanuses 15-16.

Tund algas siis Christina pika loenguga, mis sisaldas ka seda, et kas teil pole piinlik, et Lisette kõike seda nägema pidi? Igastahes sain lõpuks mina sõna ning rääkisin pisut oma riigist ning püüdsin ka neid kaasata. Teadsin, et nende keeletase pole väga kiita, seega ei olnud mul mõtet ilma mingisuguse piltide jms-ta neile pikka juttu ajada. Seega leidsin klassist jalkapalli, mõtlesin välja kolm küsimust, mis ma nende kohta teada tahan ning palusin siis igaühel, kes palli endale sai, nendele vastata. See polnud üldsegi kerge, kuna kardeti inglise keeles rääkida. Ja no loomulikult pätid poisid püüdsid võidelda selle vastu, et ah mina ei ütle midagi. Lõpuks õnnestus mul kõik rääkima panna ning siis helises ka vahetunnikell. Olin päris uhke enda üle.

Pärast tundi tsillisin koolis veel kusagil paar tundi, püüdsin sisustada oma aega kasulikult ehk tegelesin oma presentatsiooniga ning studeerisin kreeka keelt ning siis sõitsime tagasi kodupoole. Ma olin täiesti väss ikka. Koju jõudes kiire lõuna ning siis tegin uinaku. Ehk siis mingil määral mõistan, miks siesta nii vajalik on. Mina igatahes vajasin seda täna küll väga.

Homme ootab mind ees kodu lähedal asuv kool, eks siis ole näha, kas homme ka õpilased streigivad või ei. Õhtul läheme välja jalkat vaatama – Kreeka mängib Horvaatiaga ning hiljem vist souvlakit ka sööma. Mingil ajal pidime minema ka kohalikku baari, mida omab üks käsipallimeeskonna mängijatest. See olevat põhikoht, kus minuvanused tsillivad. Saan siis ka rohkem aega veeta omasuguste seas loodetavastiJ

Ahjaa, üks hea asi veel – nimelt rääkis Christina üks hea tuttav nn gümnaasiumi pealikuga (siin on hoopis teistsugune süsteem, et kes juhib kooli ja et mis moodi koolide astmeid nimetatakse) ning ma saan korra nädalas olla ka kõige vanemas astmes, ehk siis 17-18 aastastega. Seepärast on see hea, kuna nende inglise keele tase on võrreldes teiste astmete rahvuskaaslastega palju kõrgem, niiet jehhuu selle peale.

Püüan teid hoida kursis oma tegemistega!

Lisette